Reede, 15 Nov 2019
Vaida mõis


Vaida (Wait) mõisa ajalugu

Vaida mõis (29 adramaad) on rajatud 1624. ja 1643. aastate vahel Endine eraldi orduvakus, mille Gustav II Adolf 20.08.1624 kinkis Joachim Goldbergile. Tema rajas mõisa. 16. augustil 1643. aastal ostis Tallinna Raad Riia Suurgildi vanemalt Joachim Goldbergilt Vaida mõisa (29 adramaad) 8000 riigitaalri eest ja andis selle 1654. aastal rendile. Edasi läks see pandivaldusena kasutusele rittmeister Magnus von Nierothile (+1671). Kuna magistraat ei suutnud mõis välja osta, siis immiteeriti see 20.10.1658 ta pärusomandiks. Magnus von Nierothi poeg Otto Magnus loovutas 1672 mõisa kasuemale Anna Elisabethile, kes müüs selle 30.09.1676 Reinhold Johann von Knorringule. Redutseeriti 1692 ja panditi 25.04.1708 Hans Heinrich von Tiesenhausenile, kes valdas mõisa kuni 29.01.1718, mil ülemmaakohtu otsusega kinnitati omanikuks R. J. Von Knorringu alaealine tütrepoeg Georg Pilar von Pilchau (+1753; veel 1726 valdas ta kasuema Sophie Hedwig von Nieroth ). Ta alaealise poja Karl Gustavi hooldajad müüsid mõisa 26.06.1760 Jakob Heinrich von Lilienfeldile (1716-1785), näitekirjanik, esseist ja juhuluuletaja ristiti 20. novembril / 1. detsembril 1716 Andja (sks Addinal) mõisas Sõmeru (sks Sommerhusen) vallas Rootsi armee kapteni Carl Gustav von Lilienfeldi ja tallinlanna Gertrudi (snd von Rosencron) perekonnas.

1733 asus J. F. von Lilienfeld koos endast viis aastat vanema venna Carl Gustaviga teenistusse aadlike kadetikorpuses Peterburis. Noorusele vaatamata täitis ta mitmeid sõjaväelisi ja diplomaatilisi kohustusi. 1741–1743 töötas Lilienfeld Pariisis Vene diplomaadi vürst Kantemiri saatkonnas. Ta kutsuti teenistusest tagasi, sest tema vennanaine, Anna Leopoldovna õuedaam Sofia (snd Odojevskaja) oli sattunud kahtlustatuna riigipöörde plaanides osalemises keisrinna Jelizaveta Petrovna juures ebasoosingusse. Riigipöörde plaanidega peeti seotuks ka Carl Gustavit ja Jakob Heinrichit, kes olid sunnitud juurdluse ajast kuni täieliku vabastamiseni umbes kuu vanglas veetma. Sofial pidi tribunali otsusega keisrinna laimamise eest pea otsast raiutama, kuid viimasel minutil asendati karistus piitsutamise ja Siberisse asumisele saatmisega. Õuedaamile järgnes Siberisse ka Carl Gustav. Jakob Heinrich von Lilienfeldile pakuti tegevteenistust armees, kuid ta otsustas ratsakaardiväest majori aukraadis erru minna. Naasnud Liivimaale, lunastas ta pandist isa Mõisamaa (sks Moisama) mõisa Läänemaal, müüs selle ja ostis asemele Vaida (sks Wait) mõisa Tallinna lähedal. 13. märtsil 1746 abiellus Lilienfeld Christina von Fickiga (1722–1788). Abielu kaudu sai temast Uue-Põltsamaa (sks Neu-Oberpahlen) ja Kaagvere (sks Kawershof) mõisate peremees. Nende perekonda sündis kuus last. Lilienfeldidest kujunes aja jooksul uus mõjukas aadlisuguvõsa ning alates 1650. aastast Rootsi aadli hulka kuulunud nimi kanti juba 1747 Eestimaa aadlimatriklisse ja 1797 ka Liivimaa aadlimatriklisse. Katariina II troonile asumisega 1762 naases Lilienfeld õukonda. Ta nimetati esmalt Holsteini asevalitseja riiginõunikuks ja hiljem salanõunikuks (mis vastas Venemaal kindralleitnandi aukraadile). 

Jakob Heinrich von Lilenfeldi poeg Karl Magnus pantis mõisa 01.03.1789 Friedrich von der Howenile (+1793). Ta lesele Margarethale (+1841, oo 1796 Magnus von Esseniga ) kinnitati Vaida mõis 1810 pärusomandiks. 

Temalt päris mõisa tütrepoeg parun Alexander von der Pahlen, kes alustas sookuivendusega. Üks kolmest esimesest Eestis rajatud drenaazisüsteemist asub Vaidas, endisest Vaida kõrtsist 150 m kagus, Sillaotsa talu maadel. Inglismaalt tellitud rennikujulised torud jõudsid Vaita 1852. aastal. Järgmisel suvel rajati üle üle 10 vakamaa drenaazi. (üks tallinna vakamaa on 0,182 hektarit ) ja kulutati selleks 129 rubla ja 70 kopikat.

Missioni lehhe Lissa Nr. 13, 1860, 27 Paastokuu päwal.- Teaandmised Jürri kihhelkonda Waida mõisa wöetakse tömehhi soomaad harrima, ja lubbatakse hea üllespidamine murretseda, pri sömine ja tubli töteggiale 30, 40, 45 rubla h. suil palka anda, Ma herrimine hakkab Jürripäwast, ja kes töle tahtwad minna rutuga aegsaste kaupa teggema.

Vaidas tehti kohe ka dreenitud ja dreenimata põllult saadud saagi võrdluskatseid ja 1885. aastal mõõdeti dreenaži vooluhulka dreenitud põllult. Dreenitud põllult saadud rukki esimese enamsaagiga kaeti 21% drenaažikuludest. Ka tänapäeval on see hea tulemus. Vaida esimese, üsna täpselt kirjeldatud drenaažisüsteemi vastu ei tundnud vahepeal keegi huvi. Tuli oodata kuni see sai ajalooliseks. Aastal 1958 kuivendati põlde tolleaegse A. Sommerlingi nim. Sovhoosi ühel maaparandusobjektil Vaida kõrtsi ümbruses. Seal sattutigi vanale drenaažisüsteemile. 1976. aasta augustis uuritigi Vaida vana drenaažisüsteemi, et kontrollida varasemate uurijate avaldatud andmete usutavust ja määrata kindlaks vana drenaaži tehniline seisukord. Dreenitud maa-ala mõõdistati uuesti, osaliselt kaevati lahti kogujadreen ja osa kuivendusdreene, mõõdeti torusid, määrati dreeniliiduste veevastuvõtuvõime ning võeti sette-ja mullaproove. Vaida drenaažisüsteemil on suur põllumajandusajalooline väärtus ka Euroopa ulatuses.

Mõisatöö oli raske ja loomulikult tõi selline ränk olukord kaasa talupoegade rahulolematuse. 1858. aasta nn. Mahtra sõja talurahvarahutuste kogu juurdlus anti kuberneri käsul komisjonile mille esimeheks oli Vaida mõisnik kreisisaadik parun von A. Pahlen. parun Alexander von der Pahlen loovutas Vaida mõisa 01.09.1886 tütrele, paruness Isabella Ungern-Sternbergile. Tema müüs 19.03.1894 parun Woldemar Rosenile, kes kinkis mõisa 07.09.1901 parun Paul Ungern-Sternbergile.[21] 8. jaanuaril 1903. aasta Rae valla aasta esimese volikogu koosolekul tunnistab volikogu Vaida mõisa maa peal oleva Vaida magasiaida hoone, mida Vaida kogukond juba mitukümmend aastat kasutab, valla omanduseks. Mõisa omanik Parun Ungern-Sternberg soovis maja enda kätte tagasi, kuid nüüd pakub vald talle võimalust see 50 rubla eest omandada. Kui parun ei soovi, siis pannakse maja 1903. aasta jooksul oksjonile. 16. aprillil 1903. aastal pöödub talitaja volikogu poole parun Ungern-Sternberg`i järelpärimisega, kas ta saab Vaida kogukonna magasihoone enda käsutusse 30 rubla eest. Volikogu otsustab hoone selle raha eest parunile müüa.

2. mail 1905. aastal puhkenud streigi ajal mõisahoone põletati. Ettekäändeks toodi Vaida mõisniku Unger-Sternbergi mõisatöölistega sõlmitud lepingu tingimuste rikkumine ja rahulolematute ähvardamine Siberisse saatmisega. Tegelikult olevat Vaida mõisnik olnud heatahtlik mees ja väga hea loomaarst, kes ravis ka talunike loomi. 22. aprillil 1908.aastal avalikul müügil läks maa Talurahva Põllupangale. 3. detsembril 1908. aastal arutab Rae valla volikogu 1909. aastal eelarvet, valla sissetulekule on lisandunud lisaks vallamaksule ka koolimaade rendist ning poe üürist saadav tulu, samuti ka vaestemaja üür ning Parun Ungern - Sternberg on asutanud vaestele sihtkapitali, millest laekuvad protsendid neile välja.

1. juunil 1910. aastal koguneb Rae valla volikogu vallavanema eesistumisel, Vaida talitajaabi teeb volikogule ettepaneku, et Vaida mõisas asuv õllepood "Vaida trahter" suletaks, kuna Tallinna jaoskonna Talurahva põllupanga osakond on Vaida mõisa ära ostnud ja kõik Vaida mõisa maad ja hooned edasi müünud. Volikogu otsustab saata Tallinna jaoskonna Talurahvaasjade komissarile kirja, milles palutakse sulgeda nii Vaida trahter kui ka kõik teised Rae valla piirides olevad õllepoed - Aruvalla kõrts, Kruusiaugu kõrts, Assaka kõrts. Volikogu viitab joomise kasvule, rahva majanduse lonkamisele ja maksude tasumata jätmisele. 

28.03.1911. aastal ostis Vaida mõisa maad 123 hektarit Jaan Tõnis Saar.

31. mail 1917. aastal teeb vallavanem G. Sepper volikogule ettepaneku et mõisamaad, mis Rae vallas, saaks sajandiku maksu alla pandud sel samal viisil, nagu praegu vallas olevad talumaakohtade pidajad seda maksavad: 3) Vaida, omanik Jaan Saar, suurus 3 adramaad 35 sajandikku.

1910. aastal eraldatakse Vaida mõisast Vaida maakohad (talud) 521 elanikku (251 m., 270 n. ). 3143/2906t. 1912-ndaks aastaks oli Vaida mõis muutunud poolmõisaks.